Kas borrelioos võib tõesti muutuda krooniliseks?

 .

Allikas: Ajakiri "Mida arstid Sulle ei räägi", märts 2016

 

Kaks aastat kannatusi

39-aastane sportlik Eesti mees Hardi* kannatab juba üle kahe aasta puukborrelioosist tingitud tervisehäirete all.  

On sügav öö. Laman voodis avatud silmadega ja olen täiesti ärkvel. Kuulan frustreeritult, kuidas seinakell lööb järjekordset tundi, keeran küljelt küljele ja palun vaid, et allesjäänud tunnid kuluksid magades. Insomnia on mind saatnud juba kuid. Unerohud aitavad küll kiirelt uinuda, kuid keset ööd need uut und ei too. Matan oma näo patja, pisarad valguvad padjapüüri. Aga uni ei tule. Jalad valutavad, puusale toetada on valus, selg tuikab. Silmad valutavad nagu oleks ma katkematult ekraane vahtinud, kuid see on vaid magamistoa lagi. Kas tõesti juhtub see minuga uuesti? Mõned inimesed tahavad saada rikkaks ja kuulsaks, kuid mina soovin vaid tagasi saada oma normaalselt funktsioneerivat aju. Aju, mis ei oleks pidevas udus, mis suudaks magada. Aju, mis suudaks rõõmustada.

  

Haiguse algus meenutab grippi  

Maailmas võitleb puukide poolt põhjustatud borrelioosiga miljoneid inimesi, Eestis saab selle keeruka bakteriaalse tõve aastas ligi 1500 inimest.

Kuid need on vaid registreeritud juhud, kui tekivad kindlad ja kiired sümptomid, milliste korral kahtlusi pole. Borrelioosi esmaseks tunnuseks on gripilaadsed nähud, väsimus, palavik, valulikud liigesed ja lihased, umbes pooltel juhtudel ilmub nahale iseloomulik märklauakujuline lööve.

Sõltuvalt perearsti kogemusest määratakse haigele tavaliselt 10...21-päevane antibiootikumikuur, mille tulemusena toimub paranemine ja haigusnähud üldiselt kaovad. Mõned patsiendid siiski kaebavad jätkuvaid lihasevalusid või probleeme närvidega.

Kolmandikul kuni pooltel puukborrelioosi nakatunutest iseloomulikku nahalöövet ei tekigi ja inimene peab muid sümptome lihtsalt külmetuseks. Haigusnähud võivad kaduda mõne päeva või nädalaga. Seda faasi nimetatakse esmaseks borrelioosiks.

Saamata kiiret ja adekvaatset ravi, areneb sellest nädalate või kuude, mõnedel juhtudel aastate pärast borrelioosi teine staadium, mis toob kaasa bakteri levimise organismis. Selle tulemusena võivad tekkida nahaprobleemid, valud, nõrkus kätes ja jalgades, jäsemete tundlikkuse muutus, näonärvi halvatus (nn. Belli paralüüs), peavalu, probleemid lühimäluga, raskused sõnade väljaütlemisel, kirjutamisel ja lugemisel.

Üsna tavapärane on ka konjunktiviit (silma sidekesta põletik). Harvem esineb probleeme südamega, näiteks rütmihäireid või löögisageduse kiirenemist. Kui ka selle staadiumi jooksul inimene ravi ei saa või ravi ebaõnnestub, kujuneb välja krooniline borrelioos.  

Krooniline borrelioos röövib elujõu

Ametlik ravijuhend peab igas staadiumis piisavaks raviks suukaudsete või veenisiseste antibiootikumide kuuri, mis kestab harva üle kuu. Selle tulemusena peaks borrelioosi põhjustab bakter olema hävitatud. Kuid osa patsiente väidavad midagi muud, samal arvamusel on üha enam haigust ise põdenud arstid ja teadlased. Kahjuks mitte Eestis ja siit algavad sadade, kui mitte varsti juba tuhandete eestlaste elu muserdavad probleemid haigusega, mida meditsiin isegi keeldub tunnistamast.

Kõiki borrelioosi all kannatajaid ühendab elukvaliteedi halvenemine haiguse tõttu, millele ametlik meditsiin selgitust ei anna, pigem lausa eitab seda. Selle tulemusena jõuavad paljud haiged borrelioosi kolmanda faasini, mis on praktiliselt ravimatu ja jääb inimest saatma elu lõpuni.

Borrelioosi kroonilist faasi iseloomustavad kroonilised artriidid, valud ja kroonilised põletikud liigestes ja lihases, nahalööbed, tohutu väsimus, eluenergia puudumine, ööpäevaringne jõetus. Harvem esinevad probleemid südame või silmadega.

Oma unetusest kirjutasin loo alguses. Kuigi väliselt võib kroonilist borrelioosihaiget eristada vaid keskmisest väsinumast pilgust, siis sisemiselt kannatavad need inimesed lakkamatult. Langeb töövõime, kaotatakse töökohti, kodusid, purunevad suhted. Borrelioosihaige vanem ei suuda olla oma lastele  tubli ja eeskujulik isa või ema. Peredest saavad haigele keskendunud masenduskeskused.

Ametlik ja lakooniline ravijuhend väidab, et borrelioos allub kergelt ja on ravitav antibakteriaalse raviga. Harvadel juhtudel võib olla vajalik kordusravi, kuid peaaegu kõik haiged paranevad aja jooksul. Kuid kahjuks see ei ole alati nii. Borrelioosi põhjustav bakter, Borrelia burgdorferi, on osutunud märksa keerukamaks pahalaseks, kui veel mõni aasta tagasi arvati. Lugupeetud uurimisasutuste teostatud aastatepikkused katsed laboris ja loomadel on andnud tulemuseks, et borrelia burgdorferi ei ole vaid süüfilise bakterit meenutav keerjas spiroheet, mis kokkupuutel antibiootikumidega hävib lõplikult.

Siinkohal esimene küsimus Eesti arstidele: kas te olete nende uuringutega tutvunud ja proovinud kaasa mõelda? Kasvõi salaja? Nende uuringute tulemusi ei ole võimalik enam eirata. Borrelia burgdorferi bakter suudab kokkupuutel agressiivse antibiootikumidega moodustada vorme, mis petavad ära inimese immuunsussüsteemi, muutuvad neile ebasobivas keskkonnas tsüstideks või kolooniateks, mis on turvaliselt antibiootikumi mõju eest kaitstud. Antibakteriaalse ravi lõppedes või inimese immuunsuse langedes leiavad borrelioosi bakterid aga uuesti võimaluse alustada oma pealetungi organismis ja inimene tunneb uuesti haigustunnuseid. Selleks hetkeks on aga borrelioosi bakterid suutnud organismis pugeda juba piltlikult öeldes pealaest varbaotsani, eelistades eelkõige hapnikuvaeseid sõlmi nagu näiteks liigesed. See on küll lihtne seletus bakteri käitumisest organismis, kuid ka selle tõestatud teooria kohta ei soovi arstid mitte midagi kuulda.

On tõestatud, et meil raviks kasutatav antibiootikum Doxycycline tapab bakteri esmavormi, keerja spiroheedi, kuid sunnib neid ka moodustama tsüste, mille hävitamisega ravim enam hakkama ei saa. Seetõttu ongi ülioluline saada ravi kuni kuu jooksul nakatumisest, sel juhul on doksütsükliini mõju tõesti sajaprotsendiline. Ravi ebapiisaval kestvusel on võimalik bakterite jäämine organismi, kus need mõne aja möödudes (kuudest aastateni) taas endast märku hakkavad andma. Kõige keerukamad ongi juhud, kus inimest on ravitud ametliku ravijuhendi järgi, kuid sümptomid aina korduvad ja korduvad. Analüüsides on nähtavad vanad näidud, uut aktiveerumist saab kinnitada vaid uue kokkupuute korral puugiga. Seni püsivad Eestis kahe kasutatava testi tulemustest näidud, mille põhjal arstide väitel teil uut haigust enam ei ole ja ravida infektsiooni pole vaja. Selle tulemusena algab lõputu meditsiiniasutuste külastamine – reumatoloogid, psühhiaatrid – ehk me kulutame tohutuid ressursse leidmaks halva enesetunde algpõhjust Kindlasti on õigustatud väide, et välistada tuleb muud võimalikud haigused ja põhjused. Mis kõige hullem, selle aja jooksul muutub haigus ravile raskesti alluvaks või lausa ravimatuks ja üksikjuhtudel inimene isegi invaliidistub.  Hilisemate või nn ravitud juhtude taasägenemisel tekib huvitab paradoks – testid muutuvad positiivseks tihtipeale alles pärast ravi!

Müüdid ja tegelikkus

Artikli eesmärk ei ole süüdistada meie meditsiini, puukborrelioos on tunduvalt keerukam haigus, kui me arvame ja selle analüüsimine 100% selgelt ongi võimatu. Kui Eesti arstid on muidu väga empaatiavõimelised, mõtlevad kaasa ja suunavad uuringutele, siis antud teemas on tekkinud (kogu maailmas) totaalne ringkaitse – peale traditsioonilist kolmenädalast ravi olevat bakter kehast kadunud ja inimene ravitud. Borrelia erinevad (ja ammu tõestatud!) vormid olevat posijate ja pseudoteadlaste väljamõeldis ja muserdavate kaebustega miljonid patsiendid peaks end ravima psühhiaatrite juures.

Miks see nii on? Miks infektsionistid ei tutvu 2007. aastast kehtivast ravijuhendist hiljem tehtud uuringutega? Palju parem ei ole pilt meditsiinisüsteemis ei Ameerikas (seal dikteerib meditsiini toimimist kindlustussektor) ega Euroopas. On erinevaid kliinikuid ja raviasutusi, kes patsiente siiski nõustavad, koostavad erinevaid loodusravimitest, immuunsust tugevdavatest vahenditest ja antibiootikumidest kombineeritud raviplaane. Lähim selline asub Helsingis, suurim Saksamaal Augsburgis. Riiklik ravikindlustus aga seda kallist ravi ei kompenseeri ja enamikule eestlastele see jõukohane ei ole.

Borrelioos on ravitav haigus ka viimases staadiumis avastatuna, kuid see nõuab patsiendi tohutut keskendumist, erimenüüsid ja kalleid loodusravimeid ning pikemaid antibiootikumide kuure, kui ametlik juhend ette näeb. Väga oluline oleks teha analüüsid ka teiste puukidega kaasnevate infektsioonide kohta, mis tihti kaasuvad ja takistavad edukat borrelioosi ravi. Tuntuimad neist on mükoplasma, klamüüdia eri vormide, anaplasma, erlihhioosi bakterid, babesioos, bartonelloos jpt. Neid puukidega edasikanduvaid infektsioone aga Eestis ei testita. Ometi võivad just need olla põhjuseks, miks inimene ei parane –borrelioosibakter on hävitatud, kuid edasisi kaebusi tekitavad just lisanakkused. Eestis lõpeb üldiselt ravi kohe, kui kordusanalüüs ei näita ägenemist. Peale seda otsust on patsient omapäi ja sunnitud leidma ise lahendusi, muutma end katsejäneseks, kui rahakott kannatab. Ametliku meditsiini eeskõnelejad, näiteks Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimets mainis veel 2013. aastal antud usutluses, et tegelikult ei vajaks borrelioos üldse ravi, infektsioon saavat ise otsa! See on otseselt ohtlik seisukoht. Isegi inimesed, kes põevad haiguse läbi ja tervistuvad, seisavad ohu ees, et ühel halval päeval algab kõik otsast peale, kuid siis on bakter teinud organismis palju laastamistööd. Maimetsa sõnul ei juhtu tegelikult üldjuhul midagi, kui inimene borrelioosiga arstile ei jõua: „Pikaajalisi kahjustusi üldjuhul ei teki ka siis, kui haigus jääb ravimata. Iga infektsioon lõpeb ära, immuunsüsteem saab üldjuhul sellest jagu ja raskeid tüsistusi peaaegu ei olegi.“ (Postimees, 19. juuni 2013)

 

Borrelioos on väga ohtlik haigus, mis ohustab peaaegu kõiki looduses liikujaid. Oluline osa on ennetusel, kiirel diagnoosil ja kohesel piisavalt pikaajalisel ravil. Kindlasti ei propageeri keegi antibiootikumide liigkasutust, aga selle nakkuse korral on esmaravina korraliku pikkusega (mitte alla ühe kuu) kuur hädavajalik. Muide, sama ravimit kirjutatakse teismelistele akne raviks terveks aastaks! Lisaks võiksid arstid avarama pilguga uurida borreliate olemust ja käitumist, lugeda miljonite kannatajate tõendatud kannatusi – need sümptomid ja kannatused on reaalsed, mitte kinni vaid inimese peas.

Krooniline borrelioos või Lyme’i tõve järgne sündroom, nimetatagu seda kuidas tahes, on olemas ja sandistab ka eestlasi. Ei ole küll tõestatud, kuid liigesehaiguste suur hulk võib olla seotud väljaravimata borrelioosiga, samuti on uuringud tõestanud selle seost Parkinsoni ja Alzheimeri tõbedega, Sclerosis multiplexi, aga ka lihashaigusega ALS (amüotroofne lateraalskleroos). Teadusel on veel palju tööd ees. Kahjuks puudub borrelioosi vastu vaktsiin ning haiguse läbipõdemisel ei teki immuunsust.

Ebatüüpiline algus

Minu haigus andis endast märku kaks aastat tagasi hilissügisel. Olen aktiivne looduses viibija, rattasõitja ja matkaja, fotograaf ja seeneline, mistõttu tagantjärgi mõeldes oli puugiga kohtumise tõenäosus väga suur. Õnnetuseks ei märganud ma endal mingit puuki, ka ei tekkinud mul kuhugi punast sõõri (pooltel juhtudel see ei tekigi). Esimesteks haigustunnusteks olid nõrkus, surve peas, tasakaalu probleemid, ajutalitluse häired (mõtted liikusid väga aeglaselt).  Esialgu polnud mul ka liigesevalusid, mis on borrelioosile tüüpilised – aga peagi lisandusid ka need. 

Mitmel korral andis organism väga madala kehatemperatuuriga märku, et midagi on korrast ära. Pärast neid hetki hea enesetunne ei taastunudki. Jõuluõhtul tekkisid teravad pisted rindkerre ja sõit viis otse kiirabisse, kus soovitati mul jõulustressi konjakiga maandada. Ei aidanud, proovisin.

Püüdsin saabunud kena suusailma kasutada looduses sportimiseks – jõudu nagu hetkeks jagus, kuid tavapärase 10-kilomeetrise mõnusa ringi asemel lõpetasin 2 kilomeetrit hiljem, pulss oli 190 ja minestus tikkus peale.

Midagi oli totaalselt valesti. Lisaks kukkusin korra toidupoes lettide vahele, tööl sain hakkama miinimumiga, kirjutasin vigadega ja meelde ei jäänud isegi kolmerealine poenimekiri. Minu õnneks hakkas perearst uurima puugiga kokkupuuteid. Eitasin neid, viimati lapsepõlves ehk? Kuid arst ei loobunud ja saatis proovid analüüsi. Ja seal see oli – esmast nakatumist kinnitavad antikehad napilt positiivsed, hilisemat infektsiooni kinnitavad kindlalt positiivsel poolel. Tundsin suurt kergendust, vähemalt oli mul nüüd diagnoos ja borrelioos olevat kergelt ravitav lühiajalise antibiootikumikuuriga.

Lõpuks kujunes sellest välja kuuajaline kuur, mille järel oli mu olukord veel hullem, vaatamata aktiivsele probiootikumide söömisele ja dieedile. Pidasin seda kõike antibiootikumide süüks ning Lyme’i tõve järgseks sündroomiks, mis ametliku käsitluse järgi tekkivat 10–20% ravitutest ja mis ajapikku leeveneb ja kaob. Kui jaanipäevaks olingi 90% oma vanast minast tagasi saanud, tundus kõik minevat õiget rada. Jäid veel kaelavalud, mis olid siiski üsna tõsised, mõnede sõrmede tundetus (kehvematel aegadel ei suutnud ma hambaidki parema käega pesta või kirjutada üle kahe rea) ja väsimus.

Visiit neuroloogi juurde päädis antidepressantidega, kuigi ma nende vastu vähimatki vajadust ei tundnud. 9 kuud lustipille ei aidanud kaelavalu vastu kuidagi, meeleolu oli sellega siiski täiesti talutav. Kaelavalud kannatasid elada, aeg-ajalt tuli igapäevaselt pikutada, kuid unustasin enda jaoks selle episoodi oma elust. Alustasin taas täie hooga sportimist, töötamist ja tundsin elust rõõmu. Vaid puugitõrje vahendite muretsemine tuletas läbielatut meelde. Järgnev talv ja kevad lasid aina enam meeli vabaks, vorm oli hea, vaim puhanud. Kuid sügisjaheduse saabudes andis tervis taas tunda. Väsimus süvenes, kurk oli pidevalt kähe, köhatasin kogu aeg ja tunda andis keskmisest madalam kehatemperatuur. Kas tõesti oli suvi nii päikesevaene, et organism end laadida ei suutnud? Oktoobritormidega algasid tormid ka minu kehas – liigesed ja lihased üle keha hakkasid valutama, kaelavalu ei lubanud eriti üheski asendis ülearu kaua olla, hingata oli raske, nägu oleks keegi nagu kogu aeg sikutanud ja põletanud. Eriti valulikud olid põlved ja alaselg. Silmad olid lakkamatult kipitavad ja punased. Taas tekkisid probleemid mäluga, lugemisega-kirjutamisega. Kõige hullem oli aga taluda magamatust – olles ise lõpuni kurnatud, ei tulnud uni ja kui ka tuli, siis vaid paariks tunniks korraga.

Kordustestid näitavad antikehade olemasolu, kuid määral, mis lubab arstidel väita, et ma olen ravitud ja kordusravi ei ole vajalik. Järgnevad käigud neuroloogi ja reumatoloogide juurde peavad välistama nende spetsiifikasse kuuluvad tõved, kuid mõningad testid piiri taga koos sümptomitega, mida kirjeldavad sajad tuhanded pikaajalised põdejad üle maailma, jätab üha vähem kahtlusi, millega tegu – Borrelia burgdorferi bakterid toimetavad minu sees edasi.Tõestada seda võimalik ei ole. Jääb üle vaid kannatada ja püüda ise lahendusi otsida…

-------------------------------------------

* Nimi muudetud. Mehe nimi on toimetusele teada, kuid kuna ravi jätkub, ei taha ta oma isikut avalikustada – toim. 

Loe lisaks:

Inglise keelne info: 
Mida arstid borrelioosist rääkida ei oska 
Kroonilise borrelioosi ravijuhendid, ILADS 
Dr. J.Burrascano ravijuhend
Loodusravitseja Stephen Buhneri ravijuhendid
Borrelioosi sümptomid
Ülevaade kroonilisest borrelioosist
Dr. R.Horowitzi juhendid

Eesti keeles:
Borreliainformation.com
Eestis kehtiv ravijuhend, mis alati ei toimi
Lyme'i tõbi Vikipeedias
Borrelioositekitajad peidavad end inimeste liigestes elu lõpuni. Soovitame lugeda ka kommentaare


Soome keeles:
Borrelioosi.net - Soome infoleht ja foorum
Jyväskylä Ülikooli uuring borrelia bakterite erinevatest vormidest